14. märtsil tähistasid meie lasteaia lapsed emakeelepäeva luuletuste lugemisega. Luuletused, mida lapsed lugesid. Videodega versioon on nähtav vaid lastevanematele SIIN. Parooli saab rühmaõpetajalt, haridustehnoloogilt või siis Eliisist.

 

„KROKODILL”
Karl Eduard Sööt

Singe – vinger ninaprill,
meil oli kodus krokodill.
Krokodill tegi palju nalja,
ajas lapsed toast välja.

Tahtis toas tantsu lüüa,
laste koogid ära süüa.
Ema võttis raagus viha,
andis talle üle piha.

Krokodill siis nuttis, palus-
ära vihu, viht on valus.
Pidas halvaks külma sauna,
pakkis oma reisipauna.

Pages kiirelt üle mäe,
lapsed eks nüüd tuppa läe.

“KUI MA ÕPIN”
Heiki Vilep

Sügisel, kui lähen kooli,
hakkan väga targaks.
Eurot ümber arvutada
oskan saksa margaks.
Õpin kirjutama laule,
muinasjutte pikki,
parandama asju, mis on
teistel läinud rikki.
Kui ma väga hästi õpin,
siis saan riigikokku,
sinna, kus need targad onud
hääli ei saa kokku.

“HEAD SÕNAD”
Urve Grossthal

Sõnad head on emakeelesväga kauni kõlaga.
Sõnu häid me selles keelesvõime julgelt jagada.
Ema saagu: “Kallis, emme, küll sa oled kullapai!”
Vanaemale: “Mu memme, oh, kui maitsev sinu sai!”

Sõnu veelgi häid on ilmas, kasvõi näiteks sõnad need: isamaja, hellad silmad, päiksesära emakeel.
Ütelda neid ainult julge, ära putra võõrast keelt. Ajavool las oma kulgeb.

“TERE MU SÕRMEPERE”
Urve Grossthal

Hommikul kui ärkab laps
ja hüppab voodist välja-kraps,
tõuseb üles sõrmepere,
kes hüüab talle rõõmsalt: „Tere!“

Pöidlamann see kummardab,
Kotinõel see ringutab,
Pikk-Peeter ringe teeb,
keerutab end veel ja veel.
Nimeta Mats on päris kange-
ei tal meeldi teha ringe.
Väike Ats on täies hoos-
kutsub: „Lähme lasteaeda koos!“

“KEVADKUUL”
Ellen Niit

Kippadi-kõppadi
kuldsed kingad,
sihva-sahva
siidist saba:
paistab päike,
tantsib tuul
kevadkuul,
kevadkuul.

“EESTIMAA”
Heiki Vilep

Peipsi äärest Saaremaani,
Läti piirist mereni,
Igast lapsest punapõsksest
kuni suure pereni – 
kõik see kokku on me kodu,
see on meie Eestimaa.
Kaardi pealt võib ära võtta,
Südamest ei kätte saa.

“Kuuskede-mändide vahel on maja”
Leelo Tungal


Kuuskede-mändide vahel on maja,
mida ma teisega segi ei aja.
Siin on meil mõnus ja lahe ja õdus.
Avame värava – oleme kodus.

“SÕBER”

Kui sõber kukkus, haiget sai,
siis lohuta ja tee ka pai.
Kui ikka nukker on ta meel,
võid kalli-kalli teha veel.
Ja kui ei lohuta ka see,
siis oma komm pooleks tee.